Enoch Ferngren ja William Kopitke kinnitasid esmalt puhumisvormimise protsessi. Selle protsessi põhimõte sai alguse klaasipuhumisest. 1938. aastal ehitasid Ferngren ja Kopitke puhumisvormimismasina ja müüsid selle Hartford Empire Companyle. See tähistas kaubandusliku puhumisvormimise algust. 1840. aastatel oli plasttoodete valik ja kogus väga piiratud, nii et puhumisvormimine arenes kiiresti alles palju hiljem. Toodete mitmekesisuse ja tootlikkuse suurenemisega muutusid puhumisvormitud plasttooted{7}} kiiresti üha tavalisemaks. USA karastusjoogitööstuses kasvas plastmahutite arv nullist 1977. aastal 10 miljardini 1999. aastal.
Teise maailmasõja ajal hakati puhumisvormimist kasutama madala{0}tihedusega polüetüleenpudelite tootmiseks. 1950. aastate lõpus, suure-tihedusega polüetüleeni tulekuga ja puhumisvormimismasinate väljatöötamisega, hakati puhumisvormimistehnoloogiat laialdaselt kasutama. Õõneskonteinerid võivad ulatuda mitme tuhande liitrini ja mõnda tootmisprotsessi juhitakse nüüd arvutiga{5}}. Puhumisvormimiseks sobivad plastid on polüetüleen, polüvinüülkloriid, polüpropüleen ja polüester. Saadud õõnsaid mahuteid kasutatakse laialdaselt tööstuslike pakendikonteineritena.
Toorikute valmistamise meetodi alusel saab puhumisvormimise jagada ekstrusioonpuhumisvormimiseks ja survepuhumisvormimiseks. Uuemad meetodid hõlmavad mitmekihilist puhumisvormimist ja venituspuhumisvormimist.
Ekstrusiooniprotsess hõlmab plasttoormaterjali ekstrudeerimist kruvi kaudu ekstrusioonipuhumisvormi, mis koos vormi ja surugaasiga kujundab toote.
Ekstrusioonipuhumisvormimise protsess koosneb viiest etapist:
1. Plastifitseeritud toormaterjalist plastist tooriku moodustamine;
2. tooriku osaline lõikamine ja kärpimine vormi sulgemise teel;
3. Gaasi süstimine vormiõõnde tooriku kujundamiseks ja selle jahutamine;
4. Vormi avamine ja moodustunud anuma eemaldamine;
5. Välklambi kärpimine lõpptoote saamiseks.
